Päritolu ja ajalugu
Säbarsulgne tuvi ehk Frillback (saksa keeles Lockentaube) on üks vanimaid ja silmapaistvamaid dekoratiivtuvi tõuge. Arvatakse, et tõu varased esivanemad pärinesid Aasiast või Väike-Aasiast, kust nad levisid läbi Vahemere ja Balkani piirkonna Euroopasse. Seal hakati neid 17.–18. sajandil aretama teadlikult välimuse ja lokkis sulgede järgi.
Nimi “frillback” tuleneb inglise sõnadest frill (sats, lokk) ja back (selg), mis viitab nende iseloomulikule lokkis sulestikule tiibadel ja seljal. See tunnus on geneetiline eripära, mis ei esine ühelgi teisel tuviliigil looduslikus vormis.
Tõug levis 19. sajandil üle Euroopa ja hiljem ka Ameerikasse, kus sellest sai populaarne näitusetuvi.
Välimus ja eripära
Säbarsulgne tuvi on keskmise suurusega tuvi, kuid erakordseks teeb teda just tema sulgede lokkis kuju. Lokkis suled katavad tiibu, alaselga ja tiivaotsasid, samas kui pea, kael ja rind jäävad siledaks. Sulestiku tekstuur on pehme ja siidine.
Euroopa ja eelkõige Saksamaa aretustraditsioonis eristatakse kahte peamist tüüpi:
Glattköpfige Lockentaube – silepea variant.
Schalenschnittige (või Schalenhaubige) Lockentaube – kuppelpea variant.
Mõlemad vormid on tunnustatud. Värvilised säbarsulgsed tuvid (punased, sinised, kirjud jms) on tavaliselt silepealised, samas kui valge variant võib esineda nii sile- kui kuppelpealisena.
Tõustandardite järgi on lubatud väga lai värvivalik – valge, must, punane, kollane, sinine, hõbedane, šampanja, pronks ja kirjud variandid. Silmad on tavaliselt oranžid või punakad, nokk hele või tume sõltuvalt sulestikust.
Säbarsulgseid tuvisid hinnatakse eelkõige sulgede sümmeetria, lokkide tugevuse ja ühtlase struktuuri järgi.
Iseloom ja käitumine
Kuigi säbarsulgsete tuvide välimus jätab aristokraatliku mulje, on ta rahulik ja sõbralik lind. Nad on sotsiaalsed ja saavad hästi läbi teiste tuvidega, kui elutingimused on piisavad. Lendamisvõime on nõrgem kui tavalistel kodutuvil, mistõttu neid peetakse pigem puuris või avaras aedikus, mitte vabalt lendlemas.
Hooldus ja pidamine
Säbarsulgsed tuvid vajavad kuiva, tuulevaikset ja puhtana hoitavat elupaika, sest lokkis suled imavad kergemini niiskust ja mustust.
Olulised hooldussoovitused:
Kuiv ja tolmuvaba allapanu (nt liiv, puidugraanulid). Lähemalt allapanude kohta loe siit.
Vihma ja niiskuse vältimine, et sulgi ei kahjustaks seened ega mustus.
Tasakaalustatud toit: spetsiaalne seemnesegu tuvidele (saab osta näiteks Tamme Hobitalu käest), millele lisada mineraale ja mineraalseid seedekivikesi sulgede tugevdamiseks.
Regulaarne suplemisvõimalus, kuid vannid peaksid olema puhtad ja vesi kiiresti kuivatatud, et lokid ei kleepuks.
Näituseperioodil tuleks sulgede eest hoolitseda eriti õrnalt – neid ei tohi kammida ega harjata, vaid vajadusel kergelt puhastada.
Sulgede veekindlus:
Säbarsulkgsete tuvide sulestik on oma lokkis struktuuri tõttu märgatavalt vähem veekindel kui tavalistel tuviliikidel. Lokkis sulgedes on rohkem õhutaskuid, kuid nende pind ei ole piisavalt sile, et tõrjuda vett. See tähendab, et vihmas või niiskes keskkonnas võivad nad kiiresti läbimärjaks saada, mis omakorda jahutab keha ja võib põhjustada külmetumist. Seetõttu on oluline, et neid ei peetaks lageda taeva all ega lubataks vihma kätte, isegi mitte suvel.
Eluiga:
Hea hoolduse ja sobiva keskkonna korral võivad säbarsulgsed tuvid elada 10–15 aastat, mõnikord isegi kauem.
Aretus
Säbarsulgsete tuvide aretus nõuab kannatlikkust ja head silma detailidele. Kuna lokkis suled on retsessiivne (varjatud) tunnus, tuleb neid paaritada hoolikalt valitud isenditega, et säilitada tugev lokkimine ja korrektne sulestiku jaotus.
Paarituseks valitakse terved, hästi arenenud linnud, kellel on ühtlane lokk tiibadel.
Kuigi säbarsulgsete tuvide lokkis suled paiknevad peamiselt tiibadel ja seljal ning ei mõjuta otseselt haudumist, on näitusetõugude seas mõnikord täheldatud nõrgemat haudumisinstinkti. Seetõttu kasutavad aretajad vahel kasuvanemaid teistest tuvitõugudest, et tagada tibude kindel üleskasvamine.
Noorlindude sulestik võib algul tunduda tagasihoidlik, kuid täielikud lokid arenevad alles pärast esimest sulgimist.
Geneetiline taust:
Lokkis sulgede omadus on autosoome retsessiivne geen, mis tähendab, et see ei ole seotud sugukromosoomidega ja avaldub ainult siis, kui mõlemad vanemlinnud kannavad seda tunnust.
Kui lokkis sulega tuvi paaritada sileda sulestikuga tuviga, saavad järglased valdavalt sileda sulestiku, kuid nad on tunnuse kandjad. Et saada uuesti lokkis sulestikuga järglasi, tuleb selliseid kandjaid omavahel paaritada või kasutada mõlemat vanemat, kellel lokkis sulg juba avaldunud.
Seega ühest vanemast ei piisa – lokkis sulgede edasiandmiseks on vaja, et mõlemad vanemad kannaksid seda geeni.
Kokkuvõte
Säbarsulgne tuvi (Frillback / Lockentaube) on üks elegantsemaid ja unikaalsemaid ilutuvisid maailmas. Tema keerulised sulgedest lokid teevad temast tõelise näitusetähe, kuid samas vajab ta hoolikat ja õrna pidamist.
Kui otsid tuvi, mis ühendab ilu, rahuliku iseloomu ja ajaloolise väärikuse, on säbarsulgne tuvi ideaalne valik – looduse ja aretuse kunstiteos ühes sulestikus.
Kasutatud kirjandus
Levi, W. M. (1965). The Pigeon. Levi Publishing Co.
Michael-Tauben. (n.d.). Lockentauben – Frillback pigeons.
PigeonCote. (n.d.). Frillback pigeon standard (NPA Standard).
Rare Pets Breeds. (n.d.). Frillback Pigeon.
Tripod. (n.d.). Frillback pigeon history and German standard notes.
Verband Deutscher Rassetaubenzüchter e.V. (VDT). (n.d.). Deutscher Rassetauben-Standard in Farbe [Standard of German Fancy Pigeon Breeds].
Wikipedia. (n.d.). Frillback. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved October 2025.